Kõigile, kes usuvad, et meedia tegemiseks on vaja pikka ja
põhjalikku kooliharidust, pean ma pettumuse valmistama.
Minu teadmised on tulnud professor Googli ja doctor YouTube hiiglaslikust
varasalvest.
Sekka toredaid podcaste ja muud kirjandust.
Kuid see eest on õhinat ja tahet, midagi uut teha, kuhjaga.
Nõndaks, kevadel sai eelmise töökohaga hüvasti jäetud ja samal
ajal kui uudistest tuli üksnes koroona statistika ning tulevik paistis tume kui
tökat, hakkasin joonistama ja kirjutama paberile ideesid sellest, mida võiks
edasi teha.
Ja kuklas kipitas kindel soov proovida midagi uut, varasemast kogemusest
täiesti erinevat.
Nõnda ärkasingi ma ühel päeval ideega, panna kokku väike
jutusaate stuudio ja ehk ka ise kätt
proovida taskuhäälingu vallas.
Hoolimatta ennustustest, et kohe saabub lõpp meie maailmale, läbi koleda COVID-i
nimelise eluka, panin kokku oma ostunimekirja ja lähetasin selle teele Progear nimelisse poodi.
Veidi loksutamist ja ennäe imet, mõni aeg hiljem sain juba auto kaste täis
laadida ja kodus stuudotehnikat näppima hakata.
Kulus veel kuu-kaks, et leida sobiva hinna ja kvaliteediga
ruumid.
Ning siis sai hakata kontoris seinu kisakindlamaks muutma.
järgneb….
